Mida tegime 1993/1994

See hooaeg algas küllaltki rahulikult, kuid suvel oli meie koori ajaloos üks tähelepanuväärne sündmus, millest kirjutaks veidi pikemalt.

Europa Cantat XII, 21. - 31. juuli 1994.a.

Nagu öeldud, algas see hooaeg rahulikult. Traditsiooniliselt esitasime 23. detsembril 1993.a. jõulujumalateenistusel Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis.

Enne Taani minekut võtsime osa veel juubelilaulupeost Tartus, kus esineti uuel laululaval, ja 2 nädalat hiljem üldlaulupeost Tallinnas.

Kui jõudiski kätte juulikuu, mida me pikisilmi oodanud olime. Sõitsime Taani Herningi linna.

Taani reisist võtsid siis osa 22 lauljat + dirigent ja koormeister. See tore üritus kestis 10 päeva ja nende jooksul päevakava oli järgmine.

kell 9.00 - 13.00 osalemine Taani muusika ateljees, kus õpiti Carl Nielseni suurvormi "Hymnes Amoris" ja Anne Nordheim "Garda Cancion" (esiettekanne), mis kanti ette lõppkontserdil koos solistide ja sümfooniaorkestriga. Juhatas Tamas Vesto. Ateljees osales 5 koori (Eesti, Poola, Ungari, Venetsueela,?)
kell 13.00 - 15.00 Lõunaaeg
kell 15.00 - 16.30 kontserdid parimatelt osavõtjakooridelt linna erinevais kontserdipaikades (8 kohas) + kirikutes
kell 17.00 - 18.00 "Open singing", mida viisid läbi Rootsi dirigent Robert Sund ja Taani dirigent Steen Lindholm
kell 18.00 - 19.00 õhtusöök
kell 20.00 - 22.30 suur kontsert: esinesid parimad Euroopa koorid: Euroopa Noortekoor, Erse Ericsoni kammerkoor (Rootsi), Taani raadiokoor, Jaapani lastekoor "konan Girls Choir", Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Bo Johansonsi noortekoor jt

Pühapäeval, 24. juulil, laulis meie koor Johannese kirikus jumalateenistuse ajal.

"EC XII" võttis osa ca 80 koori Euroopast, ka Venetsueelast ja Argentiinast, Iisraelist jne. Osavõtjaid ca 2500. See oli suur unustamatu muusikapidu! Päevad olid väsitavad, kuid huvitavad. Organisatsiooniliselt oli kõik väga hästi korraldatud, elasime suures messihallis, samas olid kohvikud, kontserdihallid. Bussiliiklus oli kõigi ateljeede vahel (neid töötas 8). Kontserditel kanti ette kõik õpitu. Tasuta oli kasutada linna ujula, ainult aega oli vähe seda kasutada, samuti muuseumi.

(Lühikokkuvõtte tegi Elvi Oolo)

Nüüd veidike muljeid ka lauljatilt.

19. juuli 1994, teisipäev

Reis algas 5.30 kooriliikmete pealevõtmisega üle kogu Tartu linna. Esimesed, kes said end sisse seada firma TARBUS "Ikarus" bussis, said lisaks veel ka pooleteisetunnise ekskursiooni mööda Tartu linna. Tartuga jätsime hüvasti 7.00. Tõrva lähedalt, Kuigatsi ristist, lisandus meie seltskonnaga veel Kaari. Nii olime kõik koos ja sõit võis alata.

Nüüd aga osavõtjate muljeid: Saabusime Eesti-Läti piirile, mille ületasime edukalt ilma vahejuhtumiteta, "suuri kahjusid kandmata ja ka kasumit saamata!" (Inta). Kell 8.55 sooviti meile "Head reisi"! Lätimaal läbisime Strentsi, Salaspilsi(!), sõitsime ümber Riia. Läbi Gulbene ja Bauska jõudsime kell 13.20 Läti-Leedu piirile. 13.30 oli piir ületatud veel edukamalt kui eelmine. Sõitsime läbi Panevežise, Kedaimai, Kaunase (16.30).

18.55 Lazdijai piiripunkt! Enne meid oli 2 bussi. Sõiduautodest oli järjekord üsna pikk. Liikuma saime 19.35, aga alles 21.20 tuli bussi tõsimeelne ja uuriva pilguga piirivalvur, kes lõi passidesse ka templid Leedu Vabariigist väljasõitu kohta. 21.40 olime Leedu piirist üle ja ees ootas Poola piir, mille läbimine tundus minevat eriti lihtsalt ja kiirelt, aga - tagasi! Toll ka! 22.10 olime Poolas.

24.00 ÖÖRAHU.

1.00 ÖÖHÄIRE! Kaduma oli läinud Aeda pass. Põhjalikud otsingud üle bussi, arutlused ja nõupidamised tagasisõidu suhtes. Tagasisõit viimasesse metsapeatusesse tingimusel, et bussijuhid mäletavad kohta, kus peatus toimus ja et Aet mäletab kohta, mida ta teatud ajal külastas üksinda. Napi aja möödudes kostuvad metsast meeletud rõõmuhõisked: käes, käes! Niisiis oli Aet taas passiealiseks tunnistatud ja meie sõit võis rahulikult jätkuda.

U. 3.00 TAAS ÖÖRAHU.

(Kadri)

20. juuli 1994, kolmapäev

Hommikul u. 7.00 paiku sõitsime Varssavist läbi. Esimene metsapeatus ja paljudele ka äratus oli 100 km enne Konini linna. 11.08 jõudsime Koninisse. VAPO bensiinijaamast võtsime kütust üle miljoni zloti eest.

13.00 Pozan. Päkapikud, päkapikud, ... (?)

Metsapeatus.

16.00 peatume bentsiinijaamas.

16.30 jõuame Swiecko-Frankfurti piirpunkti. Enne möödume kilomeetrite pikkusest veoautode rivist (lõpus kolmes reas), umbes 1000 autot.

17.40 Piiripinktist väljasõit. Taani piirini on 528 km, u 10h sõitu.

22.40 Hamburgi ümbert mööda. Liiklusummik. Läbime u. 2km pikkuse Elbe tunneli.

23.30 Õõbimispeatus.

(Inta ja Mart)

21. juuli 1994, neljapäev

8.00 Äratus. Söömine, joomine, pesemine ja ärasõit Taani suunas.

10.30 Taani piiripunkt. Piirvalvur olevat vilistades meie passidesse templid löönud ja head reisi soovinud.

12.05 Jõudsime linna.

13.08 HERNING!!!

HURRAA, EESTI LIPP!!! MEID OODATAKSE!

(Annika Õ.)

13.15 mandaat, majutamine. Sullalla-mullalla, sättimine.

17.00 kõhud täis.

18.00 esimene proov.

19.45 avamisele.

(Kaja)

Meil on kohutavalt palav, sest oleme otsustanud selle piduliku sündmuse läbi teha rahvariietes. Ja nõnda istuvadki siis saalitäie suviselt napi riielusega kaetud rahva seas trobikond Mulgi mehi, Tartu naisi ja Jumal ise teab kes veel - ning on lausa füüsiliselt üllatav tunda pilki maarahva suunas. Aga me ju ei hooli sellest ega ju? Ja siis see algab:

Tervituskõned, avalaulmised. Kõnet peab ka "Europa Cantat'i" presdent jne, jne ...

Muide: veel enne, kui algab ürituse akadeemiline (pidulik) osa, on ootusärevus ja arvukate lõunamaalaste temperament kujundanud saalis tõelise põrgu. Tuhanded jalad trambivad metallpõrandal, huilged, viled, kisa tekitavad üleüdise vaimustatud röökimise. Väärikas maarahvas oleks alguses justkui pisut segaduses, aga mitte kauaks. Mööda ringikujulist saali on kellegi algatusel hakanud korraga ringlema jäähokivõistluselt tuntud ovatsioonilaine. Ja pole enam mingit vahet Harju naise ja juuditari või Tartumaa mehe ja Hispaania toreadoori vahel. Oleme tervik! Unistus on täitunud - me oleme Taanis, viibime ammu tagaunistatud suursündmusel ja oleme koos - Tartu Ülikooli Kultuurikeskuse Kammerkoor.

(Hannes)

Pärast seda meeliühendavat sündmust otsustasime minna Herningi linnaga tutvuma. Õhtu oli soe ja mahe ja lõhnas suurepäraselt värskelt niidetud heina, kibuvitste ja kõikvõimalike muude õitsvate taimede jä,rgi. Kõndisime mööda poekestega ääristatud peatä,navat, vaadates linna õhtust elu, mida küll põhiliselt festivalirahvas üleval hoidis - tänavakohvikutes laulsid lõbusad seltskonnad lõunamaiseid viise ja siin-seal mängiti klaverit, kitarre, viiulit. Nõnda kogus igaüks esimesi muljeid Taanimaast ja võib öelda, et selle õhtu lõpuks olime (väga) väsinud, kuid õnnelikud ...

22. juuli 1994, reede

Esimene festivali "tööpäev". Päevad on siin üpris tihedad: vara üles, hilja voodi jne. Hommikut sisustab ateljeeproov, kus laulame Carl Nielseni "Hymnus amorist" ja Nordheimi "Cada cancioni" dirigent Tamas Vetö käe all. Ateljeekoor on päris suur; siin on hulgaliselt ungarlasi, vist ka argentiinlasi, poolakaid, lätlasi ja kindlasti veel mitmeid eri rahvustest inimesi, kellega suhtlemiseks dirigent kasutab ungari-taani-inglise segakeelt ja kõik on siiani ikka enam-vähem üksteisest aru saanud.

Ateljeeproov lõppes umbes pool üks, siis sammusime lõunasöögile. Süüa pakutakse siin festivalil igatahes rikkalikult, nii mõnegi jaoks liiga rikkalikult.

Pärast lõunat on võimalik aega oma parema äranägemise järgi kasutada: kes naudib veemõnusid ujumisbasseinides (neid pole mitte vähe), kes tutvub kaubandusvõrguga, kes astub sisse muuseumidesse. Kell 15.00 on erinevates kirikutes, koolide aulates ja mujal kooride kontserdid. Kell 17.00 toimub meie elupaigas - Messitsentres - kooslaulmine "Open singing", mis on hästi mõnus ja innustav, dirigendid on ka vahvad.

Õhtu lõpuks on iga päev kell 22.00 mingi tundmatu koori kontsert, täna õhtul on selleks Euroopa Noortekoor. Õnnetuseks väsitab siinne päev tihti nii ära, et õhtust kontserti enam eriti kuulata ja veel vähem nautida ei jaksagi.

Tänase päeva sisse mahtus veel meie koori "salaproov", sest esineme pühapäeva hommikul jumalateenistusel ...

23. juuli 1994, laupäev

Täna jätkus jälle ateljees proov. Huvitavam osa pärast algas kell 15.00 kontserdiga Sankt Johannes Kirkes, kus me ise homme esineme. Tä,na kuulasime Novotsukasski koori ja Šveitsi koori. Oli hästi kontrastne kontsert igatahes. Pärast tahtsime ise proovi teha ja pidime ootama, sest toimus laulatus, millest siis ka meie kogemata kombel osa saime.

Õhtu meeleolud olid seotud peamiselt järgmise hommiku ja esinemisega ja üritasime natuke varem magama minna, kuigi see ei õnnestunud.

Õhtusel kontserdil esines Erik Eriksoni kammerkoor.

PS! Esmaspäeval eseneb siin Kaljuste kammerkoor ka!

(Kelly)

24. juuli 1994, pühapäev

Niisiis olime oma ajaloolise kuulsusrikka reisiga jõudnud päevani, millel meie jaoks eriline tähendus: pidime andma kontserdi Johannes Kirkes. Tähtsust ei vähendanud asjaolu, et tegu oli jumalateenistusega. Tõusime kuuest üles, mõni hull varemgi. Tundus, et kõik värisesid vaprusest (nagu nodsud).

Kontsert polnud kõige parem. (Kindlasti oli meil tippvorm valesti ajastatud... ja-jah, 25. juuliks 1997.a.) Et kõik liiga subjektiivne poleks, ka teiste arvamusi nii kontserdist kui üldse muljetest.

Eve: algul oli küll paha tunne, aga hiljem läks üle.

Annika: olen reisiga väga rahul, üldse ei kahatse midagi.

Imbi: siin on nagu puhkekodu, imelik, et massis saab puhata.

Inta: muidugi me vajusime jälle ära, mina olin ka närvis, aga palju tähtsam oli see, et kõik tegid koostööd, püüdsid, särasid ja see paistis ka välja. (Muide kohtas Inta kahte sakslast, kes ta ära tundsid ja noote palusid - neile meeldis!)

Lauri: kihvt oli. Neile vanakestele / väikesele seltskonnale läks hästi peale, võib-olla kirikusse ülearu professionaalne ei sobigi.

Õhtul vaimustas meid Iisraeli koor - see oli midagi fantastilist, selles ei vaielnud keegi vastu. Ka argentiinlased ja venetsueelakad olid head tasemel.

Õhtul peale kontserti jõime kooriga šampust - lihtsalt, et tähistada oma olemasolu ja seda, et proovides ungarlaste hulgas veel ellu olime jäänud. Meie publiku olid argentiinlased ära meelitanud, aga sellegipoolest tuli üks poola paar meilt noote küsima. Nii läheneski esmaspäev, mis sai ehk meie siinoleku kõrghetkeks...

(Lülika)

25. juuli, esmaspäev

Tänast hommikut eristas teisest see, et meile anti uued puhtad linad, kuigi me eelmistega olime vaid neli päeva maganud. Päev kulges tavapäraselt - hommikune proov, keskpäevased kontserdid ja vaba aeg, open singing. Loomulikult olid meie kõgi lootused suunatud õhtusele Tõnu Kaljuste kammerkoori kontserdile, mis osutuski seniste elamuste tippsündimuseks. Seadsime end aegsasti istuma esimestesse ridadesse ja elasime kontserdile algusest lõpuni kaasa kogu hingest ja südamest. Esimesel poolel esitati klassikalist muusikat, teisel poolel Tormise vepsakeelseid seadeid ja eesti rahvalaule. Kogu publikum (meiega eesotsas) võttis koori vastu suure aplausiga, kontserdi lõpuks tõusid kõik austusavalduseks püsti.

Koor laulis lisapalana "Ei sa mitte vaiki olla" ja "Tuljakut", mis oli eriti liigutav meile, eestlastele. Tõnu Kaljuste on isiksus, kes oma fantastilise kooriga suudab välisreisidel Eesti jaoks rohkem ära teha kui mitmed ministrid.

Õhtul ei olnud kellegi tahtmist kohe magama minna nii ülevas ja erutatud meeleolus. Pealegi palusid ungarlased meil laulda "Ärkamise aega", mida nad ka ise püüdsid kaasa laulda. Seejärel kutsusid nad meid välja muruplatsile koos laulma. Seal on igal õhtul hulgaliselt kõiksugu koore ja seltskondi, kes ennast lauldes ja tantsides välja elavad. Temperamentseid ungarlasi kogunes meie ümber nii palju, et olime sunnitud põhiliselt nende repertuaari kuulama. Kui nad olid neile head ööd soovinud, laulsime meie veel mitu tundi edasi. Ikka eestlaste moodi - algul ei saa vedama, siis ei saa pidama.

(Reet)

Siinkohal lõppisid memuaarid ehk reisipäevik ehk hooaeg 1993/94.

Mida tegime 1992/1993

Mida tegime 1991/1992

Mida tegime 1990/1991


esileht
"Kust me tuleme"
"Kes me oleme"
"Mida me laulame"

Web-Master: Stefan Groote

Viimane muutumine: 03.12.2004

"Millal me laulame"
"Mis on möödas"
"Kelle ja millega seotud oleme"