Mida tegime 1992/1993

Pärast suvepuhkust kogunes meie koor jällegi septembrikuu alguspäevil. Ülikooli peahoonesse üles pandud sildil seisis, et koori oodatakse uusi lauljaid. Neid oodati kõikidesse häälerühmadesse, kuid Tervishoiutöötajate majja kogunenud rahvahulk rääkis teist keelt - sopranite-altide kuhjast oli peaaegu võimatu mõnd tenorikest-bassikest üles leida. Inta viis läbi "ülekuulamise" nii uutele kui vanadele ja, nagu tavaks, hakkasid proovid toimuma Tervishoiutöötajate majas esmaspäeviti ja neljapäeviti (algul 20.00-22.00, hiljem 19.30-22.00).

Kui lõpuks sai paika pandud uus kooriliikmete nimekiri, ei olnud nais- ja meeshäälte arvuline tasakaal mitte just kõige harmoonilisem. Ent arvestades, et MEIE KOORIS laulavad tenorid ja bassid igaüks vähemalt kahe eest, siis polnud seis sugugi paha. Kuigi liikmeskond selle aasta jooksul muutus veelgi, võib koori püsivamaks koosseisuks nimetada järgmise lauljaid:

SOPRAN Arma Eensalu Kadi Mustasaar Chris Pruunsild Annika Raudsepp Epp Rünkla Kristel Zilmer Anneli Voltein Annika Õim

ALT Merike Jürna Maarja Kodumets Kadri Möldru Piret Pedas Berbel Pruunsild Imbi Rüütel Katrin Uuli Anne Õuemaa

TENOR Andrus Altrov Mart Mõtsmees Õimar Poks Ivar Saks Rando Värnik

BASS Tarmo Kariis Ago Mikksaar Hannes Tamm Janno Mäe

Kui veidi aega sai proove tehtud, hakkasime ka esinemise peale mõtlema. Noortekooride festival "Valga sügis" - miks ka mitte?!

"Valga sügis" toimus - nagu juba nimestki näha! - Valgas 16-18 oktoobrini. Šefid (nagu meie) sõitsid kohale 17ndaks oktoobriks, mis oli laupäev. Transpordivahendiks, mis meid Valga raudteejaama toimetas, oli muidugi mõista rong - kena kodune kapsauss. Mõni meie seast, näiteks Merike, jäi küll rongist maha, kuid tänu ülimatile jõupingutustele (jooks on tervisele kasulik!) ja mingil määral ka ühe neljarattalise eluka ehk takso abile õnnestus tal Elvas meile järele jõuda. Ja kuna ta siis nägi, et meie nooruslikus seltskonnas on nii ohjeldamatult nõnus, otsustas edasist teekonda jätkata rongis.

Kohale jõudnud, õnnestus üles leida Valga Kultuurimaja, sest just nimelt seal pidigi üritus toimuma. Märkasime kohe, et üritus on populaarne: fuajees sagiti pidevalt edasi-tagasi... Lõpuks saime aru, et varsti läheb lahti festivali avamine. Samuti saime selgeks, et asju pole kuhugi jätta - esimesel korrusel asuv riietehoid paistis olevat nii "turvaline" võimalus üleriietest ja kottidest lahti saada (nagu hiljem selgus, tuligi ühel festivalikülalisel sellise elamuse osaleseks saada...).

Avamisel saime teada, et tavaliselt on "Valga sügis" hoopis "Valga kevad" olnud, aga sel aastal läks teismoodi. Siiski kinnitati, et küll "Valga kevad" ka jälle tuleb. Tutvustati esinduslikku žüriid koosseisus: Vaike Uibopuu, Ants Soots, Aivar Mäe jt. Siis lauldi ühiselt paar laulu ja ei jäänud muud üle, kui hakkata esinemiseks valmistuma.

Koore oli Valgamaale sõitnud päris palju: Tartust, Tallinnast, Valgast, Võrust, Märjamaalt, Saaremalt... Meie koor pidi esinema alles teise poole esimesena ja nii oli meil veel aega proovi teha ja söömas käia. Lõpuks jõudis kätte hetk žürii ette astuda. Esitasime 5 laulu:

Eesti vaimulikud rahvaviisid, seadnud C. Kreek. "Au, kiitus olgu igavest" ja "Vaata jumal, siin ma rumal", "Jumal, maa ning taeva looja"; V. Tormise tsükkel "Vaikne, kena kohakene"; M. Kõlari "Tagatuba".

Kui žüri hiljem kooride kohta arvamust avaldas, toodi iga koori puhul esile nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Meid arvustades kiideti hästi läbi möeldud ja sobivat kavavalikut, aga toonitati, et oleks rohkem vaja esinemis- ja väljendusjulgust. Eks see oli ka õige märkus, sest just "Tagatuba" oma plaksude, jalamatsude ja viledega oleks tol korral tõesti võinud parem olla. Aga seal žürii ees lauldes oli meie jaoks juba saavutus seegi, et me suutsime selle laulu algusest lõpuni ära laulda - oli ta ju nii uus meie jaoks.

Ent üldhinnang oli parasjagu neutraalne ja julgustav. Vähemalt ei olnud me valinud endale liiga vaikset repertuaari.

Õhtul oli aga laulmiseks veel üks võimalus - ühes Valga kirikus. Seal esitasime "Au, kiitus olgu igavest" ja "Jumal, maa ning taeva looja". Hilisõhtul oli kõigile osalejatele programmis ette nähtud veel pidu Valga Kultuurimajas. Aga meie tegime endale hoopis lõbusama olemise ühes teise korruse ruumis, mille me avastasime ja oma koori territooriumiks kuulutasime. Seal sõime torti ja laulsime - üldise heakskiidu teenisid oma soolodega Ivar, Tarmo ja Hannes. Samuti mängiti Andruse eestvõtmisel parasjagu jamuraid mänge. Kõigi meeli hoidis tükk aega ärevil mäng kääridega.

Hannes sõlmis Tarmoga kihlveo, et ta suudab olla senikaua laua all, kuni Tarmo kolm korda laua peale koputab. See nägi välja aga järgmiselt: Tarmo koputas kõigepealt üks kord, siis teine kord... ja.. Ja ega ta rohkem koputanudki! Kes võitis kihlveo?

Enne ärasõitu korraldasime kontserdi ka Valga raudteejaamas, millega ühinesid ka mõnede teiste kooride liikmed. Pärast selgus, et me olime suutnud endast soodsa mulje jätta - meie vastu tundis huvi Tallinna Kammertskooli Kammerkoor, soovides meiega tihedamaid sidemeid sõlmida. Kui lõpuks surmväsimelt rongi peale läksime, lausid kangelaslikumad meist siiski kuni Tartuni välja.

Järelkajadest rääkides tuleb nentida, et pühapäevases Aktuaalses Kaameras" räägiti "Valga Sügisest" ja näidati meie koori esinemist.

Olime kokku leppinud, et esmaspäeval, 19. oktoobril korraldame tavapärase proovi asemel koosviibimise, kuhu igaüks midagi head kaasa võtab, et seal siis kuulata, kuidas raadios "Valga sügisest" räägitakse. Kõik olid ühisel arvamusel, et sellest üritusest osavõtmine tuli meie koorielule suureks kasuks. Sel õhtul tuli arutluse alla ka mõte valida koorile president, kes tegeleks koorielu puudutavate küsimustega ja oleks sellega dirigendile abiks. Paraku aga ei jõutud konkreetsete tulemusteni.

Aru peeti veel koori nime üle - kas ikka kanda nii pikka nimetust "Tartu Ülikooli Kultuurkeskuse Kammerkoor"; seda enam, kui pole selge, mil määral ülikoolis meie eksisteerimist teadvustatakse.

Järgnevate proovide jooksul hakati valmistuma lähenevateks jõuludeks. Otsustati, et oleks meeldiv laulda mõnes kirikus.

Alguses oli plaanis laulda detsembri keskel Nõo kirikus (võimalusi selleks uuris Tarmo), aga kui saime teada, et seal on väga külm, ostustasime, et laulda võib ju mõnes Tartu kirikuski. Kadri käes selles suhtes kokku leppimas. Esinesime seal nagu varasemaltki - 1992. aasta maikuus Pauluse kirikus.

ESINEMINE Pauluse kirikus 13. detsembril 1992

Laulsime 13. detsembri jõulu jumalateenistusel, kus oli ka üks külalisjutlustaja Saksamaalt. Esitasime seal nii varem kui värskelt õpitud laule:

C. Kreegi	"Au, kiitus olgu igavest" "Vaata Jumal, siin ma rumal" "Jumal, maa ning taeva looja"
U. Sisaski	"Suur looja, valgus oled Sa"
J. Sibeliusi	"On jõuluvaikus üle maa"
Fr. Händeli	"Joy to the World"
L.H. Rudneri	"Oo, väike Betlehem" "Jõulupalve"

19. detsembril esinesime Tartu Norra Seltsi jõuluõhtul, mis toimus Tartu Ülikooli peahoone ühes auditooriumis. Meie kuulajateks olid inimesed, keda seob huvi kõige Norraga seonduva vastu - ning me olime selleks puhuks selgeks õppinud kaks norra jõululaulukest: "Sjå, tusen julelys" ja "Julekveld". Lisaks neile lauludele esitasime veel

J. Sibeliuse	"On jõuluvaikus üle maa"
Fr. Händeli	"Joy to the world" "Püha öö"
L.H. Redneri	"Oo väike Betlehem" "Jõulupalve"

Intale saime sellest, kui hästi-halvasti meil esinemine ilma temata välja lukkus, rääkida juba järgmisel päeval, sest just sel päeval ootasid Anneli ja Mart kõiki enda poole. Tahtsime jõulajal veidi ka koos kooriga olla. Tütarlapsed olid jällegi demonstreerinud oma kokakunsti ning laud kattus liiresti kõige hea ja paremaga. Tarmo eestvedamisel vaaritati jõulupunši.

Veel enne, kui laiali mindi, arutati, mida võiks teha uuel, 1993. aastal. Inta pakkus välja, et koori arengu huvides võib ta hakata korraldama hääleseadetunde, kus igaüks individuaalselt oma vigade jälile jõuaks. Ettepanekuga oldi päri.

ESINEMINE aulas 22. detsembril 1992

22. detsembril 1992 andsime TÜ aulas kontserdi koos Tartu Üliõpilatssegakooriga (dirigent Valli Ilvik). Aulakontserdi kogemust meil varem polnud olnud, seetõttu oli mii mõnigi üpris ärevil. Ilmselt sundis see kõhedustunne meid endid kokku võtma, sest hiljem meieni jõudnud arvamusavalduste põhjal võis järeldada, et võitsime publiku sümpaatia. Samuti jäi meiega rahule Inta. Kui järele mõelda, siis pulnudki tükil ajal ükski esinemine nii hästi välja tulnud. Esitasime kaheksa laulu: kolm Kreegi laulu, Sisaski "Suur Looja, valgus oled sa" ja neli jõululaulu. Aulakontsert oli meile kõigile heaks kogemuseks ja andis edaspidisekski positiivseid emotsioone ja kindlustunnet.

23. detsembril laulsime TÜ Ajaloomuuseumis. Seal toimus ülikooli rahvale mõeldud jumalateenistus, mida viis läbi Kalle Kasemaa. Lisaks oma kavale saime laulda veel kõigile jagatud laululehtedelt "Laulud Pühal Jõuluõhtul". Tegemist oli kena üritusega, mis tõi südamesse jõulumeeleolu ja leidis äramärkimist ka järgmise päeva "Postimehes" (24.12.1992.a.).

Pärast esinemist soovisime üksteisele häid pühi ja leppisime kokku, et kohtume uuel aastal kohe jaanuari alguses. Plaanis oli proovi jätkata sessiperioodilgi, sest liiga pikka vahet ei saanud ju jätta - uuel aastal uued esinemised.

Enne järgmist esinemist oli kooris pidulik sündmus - Inta sünnipäev, mis on 3. veebruaril. Tähistasime seda 4. veebruari proovis, kuhu Merike ja Kristel tõid kaasa üheskoos valmistatud koogi. Võib arvata, et nüüd ootasid kõik üsna läbematult proovi lõppu, mis seekord oli lühem kui tavaliselt. Siis kogunesime ruumi meie tavalise prooviruumi kõrval ja seal jõudsime kõigi sünnipäevade kõige meeldivama osani - koogi söömiseni.

Uus esinemine leidis aset esmaspäeval, 15. veebruaril, kus sõitsime külla Tallinna Kommertskooli Kammerkoorile. Esinesime koos nendega Pühavaimu kirikus, kus esmaspäeviti on nn muusikatund, mille raames toimuvad igasugused kontserdid.

Meie transpordivahendiks oli jälle rong. Meil oli kaasa kingitusatraktsioon "Tartu puuris", mille koori kokkadeks kuulutatud Merike ja Kristel olid eelmisel päeval pesukausis kokku mätsinud. Tänu Janno nii jõu- kui nõupingutustele jõudis tort tervena ja ühes tükis meie võõrustajate kätte.

Tallinnas tulid meile vastu Inta ja kaks sealse koori liiget. Me suundusime Pikale tänavale, kus hiljem ühene pidu pidi toimuma. Üsna pea kogunesime aga Pühavaimu kiriku prooviks. Omaette elamuseks oli püüda kirikusse sisse saada, mis lõpuks meie põhjanaabrite abile õnnestus. Meie suureks rõõmuks kirikus ei teatud, et meil peab esinemine tulema. Seal paistis hoopis REMONT käsil olevat... Siiski sai õiglus jalule seatud, aga proovi tuli teha ülimalt omapärase saatemuusikaga - Raske on artisti elu!

Õhtusel esinemisel seesugust saadet imekombel ei olnud ja seetõttu õnnestus kuulata, mida lauldakse. Enne meid esines Tallinna Kommertskooli Kammerkoor (dirigendid A.M. Viikmaa, A. Tähemaa, A. Sepp) ja "Adorant-Septett". Viimane jättis tõsiselt hea mulje, kuid tegi samas veidi raskeks peale sellist esinemist meie laulmise...

Oma laulud me siiski lausime, kuigi tundis, et enne proovis oli hoolimata igasugusest segamisest kõik kuidagi paremini välja tulnud. Laulsime ikka kolm vana head Kreeki, Sisaskit ja esmakordselt Palestrina missat "Aeterna Christi Munera", "Kyrie't" ning de Klerki "Pater Noster".

Pärast esinemist läksime Pikale tänavale, kus kõigi lartlaste rõõmuks veidi keha kinnitati. Salat, viinerid, kringlid ja koogid nind meie poolt kaasa toodud tort - tegevust jätkus tühiks ajaks.

u. 1993a märtsis tehtud pilt Saksamaale saatmiseks, et kandideerida osalemaks sealsel koorifestivalil

Loomulikult tegelesime sel õhtul veelgi laulmisega, kus imetluse osaliseks sai meie Ivar oma vägeva häälega. Tahtes omalt poolt meile midagi vastu panna, esines "Adorant-Septett". Ootamatult liitus nendega aga meie Ago. Olles ilmselt väljas salaproovi teinud, sisenes ta korraga ja liitus sujuvalt septetiga. Ta ei jäänud oma miimikalt ega žestidelt neile kriipsugi alla. Igatahes kõik pealtvaatajad olid naerust kõverad ja aplaus sai vägev.

Kui me endid peale söömist-joomist, laulmist-tantsimist minemisele asutasime, püüti meid keelitada kauemaks jääma. Aga Tartu vaim ei murdu ja järast muusikalist hüvastijätmist läksime läbi hilisõhtuse Tallinna lärmaka seltskonnana raudteejaama.

Paistis, et meie koorile hakkas mööda Eestimaad reisimine meeldima. Sest korraga võeti pähe, et läheme Pärnusse esinema. Mõeldud-tehtud!

Tänu Katrinile ja ta vanematele sai organiseeritud einemine 2. aprillil Pärnu Vanalinnakoolis, kus Katrini ema on õpetaja. Hiljem pidime minema Katrini poole. Pärnusse viis meid liinibuss.

Õigupoolest oli meil kontserte koguni kaks. Hommikune kontsert oli ettenähtud kooliõpilastele, õhtul võisid tulla kõik huvilised. Ausalt öeldes polnud neid huvilisi kuigi palju. Berbel ütles selle kohta tabavalt, et mõlemad kuulajad olid kohal... Aga see-eest oli publiku hulgas tõelisi fänne: üks pisike poiss tuli ka õhtusele kontserdile ja laulis kogunisti kaasa. Oluline oli siiski aga see, et vaatamata meie apsudele plaksutati meid koguni tagasi.

Pärnus esitasime me vist kõik laulud, mida üldse õppinud oleme. Lisapalaks oli "Ta lendab mesipuu poole".

Kontserdile lisaks mahtus sellise päeva ka Katrini isa poolt juhitud retk suuski ostma - kõik, kes soovisid, said endale tema abiga uued suusad. Lõunat sõime Pärnu esindusrestoranis "Gloria".

"Gloriaga" võrreldes tunduvalt rikkalikum toidulaud ootas meid ees Katrini kodus, kuhu terve koor probleemideta ära mahtus. Katrini ema palvel ütles igaüks meist enese kohta mõned tutvustavad sõnad. Söögi- ja jutuhoogude vahele kostus ohjeldamatuid naeruhooge, mis viidi läbi edukalt Berbeli juhtimisel.

Kuulsime ja kuulasime, kuidas meie esinemine kasseti peal kõlada võib - olime lindistanud õhtuse kontserdi. Seegi pakkus meeldejäävaid elamusi, ent kõige kuuldavam oli ilmselt... soprani hele lapsehääl, mida kõik teisid hääled ei väsinud kommenteerimast.

Katrini juures käisime veel saunas ja tundsime end üldse koduselt ja hubaselt. Katrini vanemad olid ettenägelikult taandunud mujale, olles ennem kaasa saanud lilled ja tänusõnad, mida kandis ette sõnameister Tarmo.

Öiste elamuste hulka tuleb lugeda jalutuskäik mere äärde. Päris mitmed meist polnud merd jäätunud kujul varem näinud. Loomulikult järgisime Pärnus traditsiooni - oleme Öölaulikud ja mängisime vana head käärimängu, sest nagu ilmnes, ei teadnudki veel kõik, mis on selle mängu põhimõte (Ja karta on, et mõnele jäi see ka pärast mängu lõppu arusaamatuks).

Hommikul pakkus Katrin meile teed/kohvi ja moosisaia. Olles kõhud täis söönud ja suusad kaenlasse võtnud, asusime koduteele.

Kevad jätkus ikka esinemistega. Järgmiseks oli plaanis esineda Õpetajate Seminaris, kus meie koorist õpivad Anneli, Ivar ja Katrin. Esinemine toimus ühel ilusal ja soojal kevadpäeval. Seminaris esinesime sama kavaga, mis Pärnus. Aga vahepeal oli esinemiskõlblikuks saanud M. Siimeri "Tuul merelt". Pärast kontserti pakkus Andrus kõigile kommi, kuna tal oli sünnipäev. See pani meie esinemispäevale magusa punkti.

TÜ KK Kammerkoor ja Tallinna Kommertskooli Kammerkoor 7.5.1993 Tartu Raekoja ees

Maikuu alguses ootasime külla Tallinna Kommertskooli Kammerkoori, et koos nendega 7. mail anda kontsert Tartu Raekoja saalis. Kuna tallinlased olid veebruaris meid Pikale tänavale kutsunud, siis meie plaanisime nad kutsuda Laiale tänavale.

Ühisesenemisel astusime üles peale külaliskoori. Kuulajate arvu poolest ei jäänud see eriti maha Pärnu omast, kuid see-eest olid kohal tõelised koori patrioodid, kelle seast kõige kangelastikum oli muidugi meie Anneli, kelle hääl ära oli. Tundus, et esinemine tuli välja päris hästi võrreldes mõne varesema korraga.

Pärast esinemist suunduti Laiale tänavale, kus see õige esinemine ja üritus alles lahti läksid. Lisaks sellele, et nauditi riisikastet, mõtlesid helged pead välja... lauluvõistluse! Esineti küll kooride kaupa, küll mitmekesi koorides/gruppides ja paaris. Koorimuusika tippsaavutuseks olid liikumisharjutustega "Tagatuba" ja "Tuul merelt". Võistlusel olid esindatud mitmed stiilid räpist alates ja joodeldamisega lõpetades. Esinejaid hindas karm žürii eesotsas Agoga. Lõpuks selgus, et kiita said kõik võistlejad ja jagati mitmesuguseid auhindu. Eraldi auhind anti parimale anektoodirääkijale, ja selle tiitle sai endale lõuapoolik Andrus. Lisaks lauluvõistlusele leidsid paljud, et nad on hingelt ikka veel lapsed ja see kulmineerus ringmängudega. Hiljem mindi veel Toomemäele, kus pikem laulupeatus oli Musumäel. Loeme ürituse kordaläinuks.

Tallinna Kommertskooli Kammerkoor polnud ainus koor, keda me 1993. aasta maikuus võõrustasime. Nädal hiljem tuli meile külla koor Leedust - Vilniuse Casimiere kirikukoor "Brevis" ehk 7 tütarlast ja 8 noormeest, kellest enamik õpib Vilniuse konservatooriumis. Sidemed tekkisid sel kombel, et nende koori mänedžer Ritys kirjutas oma ammusele tuttavale Kristelile, kas oleks võimalik organiseerida nende koori külaskäiku Tartusse. Meil ei olnud midagi selle vastu, et Vilniusest endale sõpruskoori saada.

Kahjuks on maikuu kuulus oma kibekiirete toimetustega ning paljudel ei olnud võimalik leedulastega ja nende vastuvõtmisega tegeleda. Suurt ettevõtlikust ilmutas Elvi Oolo, kes võitles ülikoolilt välja ülekanderaha, et saaks lahendada toitlustusprobleemid.

Kui me 13. mai õhtul leedu koorile vastu läksime, siis meenutasime väiksearvulist naisansamblit üksikute meessolistidega. Hakka siis sellisel kujul tegelema konservatooriumi üliõpilastega!

Sellest hoolimata tundus, et kõik laabub meeldivalt. Leedulased osutusid toredateks inimesteks, kes olid vaimustunud oma reisist ja Tartust. Nad hakkasid meid keelitama, et me neile külla sõidaksime.

Leedukad esinesid Tartus Raekoja platsil ja Tartu Katoliku kirikus. Lisaks koorile esines veel nende meeskvintett - see oli tõeliselt fantastiline.

Näitasime neile Tartu kesklinna ja selle ümbrust ning uut ehitatavat laululava, kus nad ka laulda proovisid. Õhtul läksime ülikooli klubisse, sest alguses pidi meeskvintett ka seal esinema. Järgmise päeva õhtul läksime aga kõik Inta poole, kus pidutsesime hommikuni välja, et siis otse raudteejaama minna ja leedukatele lehvitada. Lisaks laulmisele ja tantsimisele mängisime Tarmo juhtimisel lapatuud ja teisi mänge.

Juunikuu tõi meile uusi esindemisvõimalusi.

6. juunil toimus Elva segakooride laulupäev. Paraku oli meid liiga vähe, et rongkäigus end ja oma koori demonstreerida - taandumise ühe Kehtna koori liikmete hulka, mida Inta dirigeerib. Esinesime ühendkooriga ja täisksavanute segakooridega. Kes tahtis, sa osa ka šašlõkist ja supist ja peomeeleolust, mis kulmineerus ühise suure perekonnavalsiga.

22. juuniks oli meid esinema kutsutud TÜ arstiteaduskonna lõpuaktusele. Laulsime EV hümni, "Gaudeamust" ja "Munamäel". Viimase puhul olime kõvasti vaeva näinud, tehes kuiva lugemist. Sama aktuse lõpetajate hulgas oli ka kaks meie koori liiget - Chris ja Tarmo. Aktuse ajal tuli ka äkkidee laulda neile "elagu". Chrisi puhul jäime sellega küll hiljaks, ent Tarmole saime selle tüki ära tehtud. Mingi märgi tuleb ju endlast jätta.

Korraldajad olid meie esinemisega rahul - igaühele kingiti roos. Õnnitlesime Chrisi ja Tarmot ning seejärel koguneti Elvi juurde torti sööma. Oli ju hooaeg läbi saamas ja see oli veel viimane võimalus enne sügist Elviga koos olla. Meil teistel aga seisis siiski ees üks üritus - sõit Leedumaale.

Meie koori esimene välisreis sai teoks 25.-29. juunini, võõrustajaks oli sama koor, keda meie olime vastu võtnud. Kuigi meie koosseis polnud just kõige paremas vormis, tulime omadega toime nii hästi-halvasti, kui suutsime. Andsime väikese kontserdi selles kirikus, mille koor "Breves" on, ja lausime veel ka järgmisel päeval hommikusel missal. Meile näidati Vilniuse huvitavamaid paiku ja teoks sai ka ühine väljasõit.

Emotsionaalse poole pealt on seda sõitu hästi iseloomustanud Anne:

Berbel:

Katrin:

• "Üliaktiivne "välismaa-ema", kes ajas meid Annega kohe hommikul linnaekskursioonile. Vihma sajab, teised koorid magavad, meie aga tutvusime Vilniuse tähtsamate katedraalidega. Põnev oli, kuid sama ekskursioon kordus lõuna ajal tervele koorile.

• Õnnestus tutvuda Vilniuse transpordikontrollidega - trollis. Oli meeldiv, mis sest, et maksime trahvi kogu olemasolevate littide ulatuses.

• Kas olete proovinud ronida mägedesse "tekkidega"? Mina pidin tegema peale kontserdi lõppu tõusu mäetippu mõõda liivast rada...

• Et mitte lasta end toita hoolitsevatel "välismaa-emadel" liialt palju, tuleb Leedus endale äärmiselt vähe ette tõsta, sest "välismaa-ema" teeb seda kindlasti veel kaks korda."

(Kõik selle eelneva jutu on kokku kirjutanud Kristel Zilmer.)

Mida tegime 1991/1992

Mida tegime 1990/1991

esileht "Kust me tuleme" "Kes me oleme" "Mida me laulame"

Web-Master: Stefan Groote Viimane muutumine: 03.12.2004

"Millal me laulame" "Mis on möödas" "Kelle ja millega seotud oleme"